Renault 25

Pärast Teise maailmasõja lõppu Renault ettevõte natsionaliseeriti ja pidi loobuma oma prestiižsetest mudelitest ning Renault' kauaoodatud naasmine poolluksusautode segmenti toimus alles 1975. aasta kevadel Renault 30-ga magazin de piese auto online.

Renault 25

See mudel ei müünud aga mitmel põhjusel hästi, näiteks problemaatilise PRV mootori (Peugeot', Renault' ja Volvo ühisarendus), maitsetu disainistiili, küsitava kvaliteedikontrolli ja ennekõike Renault' ammu kadunud maine tõttu selles segmendis. Kuid ettevõte ei kaotanud lootust ja alustas 1979. aastal oma järgmise luksusmudeli väljatöötamist. Selle tulemusel ilmus Renault 25, mida esitleti 1983. aasta Pariisi autonäitusel ja mille müük algas järgmise aasta kevadel. See oli varustatud põhiliste 2-liitriste bensiini- ja diiselmootoritega, samas kui luksusversioonid said V6-mootori - see oli üks edu peamisi eeldusi. Selle ilmekas näide on see, et Renault 30 ja selle odavama versiooni Renault 20 müüdud eksemplaride arv kokku oli väiksem kui Renault 25 müüdud eksemplaride arv.

1983. aasta lõpus külastas toonane president François Mitterrand Heuliez' tehast Lääne-Prantsusmaal. Samal ajal viimistles kuulus kereehitaja, kellest oli saanud butiikautode turul üsna suur tegija, omaenda tõlgendust pika teljevahega Renault 25-st. Mitterrandile, kes sel ajal kasutas ainult Renault 30-t, see prototüüp ilmselt meeldis ja ta tellis soomustatud versiooni Élysée paleesse. See tähistas Renault' võidukat tagasitulekut Prantsuse riigipea eelistatud transpordivahendina. Kuni selle ajani oli Prantsuse juhtide seas enim kasutatud auto Citroën ja alles 1970. aastate lõpus murdis president Giscard d'Estaing dogmaga lahti, eelistades sõita Peugeot 604-ga (nii standardmudel kui ka Heuliez' toodetud soomustatud pika teljevahega sedaan).

Samal ajal varustas Heuliez oma tehase moodsate ja väga kallite fosfaatimis- ja värvimisseadmetega, samuti mitme uue sõltumatu montaažiliiniga, millest üks oli mõeldud ainult Renault 25 Limousine'i tootmiseks. Renault andis projektile rohelise tule, millest pidi saama Heuliez' loodud populaarse limusiini konkurentsivõimeline analoog, mis põhines Peugeot 604-l. Kahe auto disaini põhimõttelised erinevused olid aga märkimisväärsed. 604 ümbertöötlemiseks pikendas Heuliez lihtsalt standardset Peugeot' sedaani, samas kui Renault 25 Limousine'i jaoks tuli auto täielikult ümber kujundada. Kere tarniti Sandouville'i tehasest, võeti lahti, pikendati, monteeriti uuesti keevitusvormidel ja seejärel lasti edasiseks töötlemiseks läbi montaažiliini.

R25 Limousine'i peamine probleem on see, et see on pakutava kohta liiga kallis. V6 turbomootoriga versioon maksab üle nelja korra rohkem kui baasmudeli 2-liitrine R25 ja seda kõike 23 cm lisajalaruumi eest tagaistmel ja pearuumi puudumise eest (mis on põhjus, miks isegi selline president nagu Jacques Chirac tunneb end 190 cm pikkusena oma vanas Citroën CX Prestige'is kindlasti mugavamalt). Luksuslimusiinide väikeses maailmas ootaks sarnase hinna eest veidi rohkem eksklusiivsust.

Põhilised V6-mootoriga variandid olid 2,7-liitrine otsesissepritsega mootor 144 hj ja 2,5-liitrine turbomootor 182 hj ja üsna hea kiirendusega. Võrreldes pika teljevahega Citroën CX Prestige'iga (mida toodeti ligi 22 700 korda) osutus Renault 25 luksuslik pikendatud versioon liiga kalliks, liiga madalaks ja liiga ambitsioonikaks, kuid samas ei suutnud ta taasluua 1930. aastate hiiglaslike kaheksasilindriliste Renault mudelite vaimu. Oma tagasihoidliku teljevahega, mis on vaid veidi pikem kui standardne, piiratud võimsuse ja plastmassist armatuurlauaga ei saa seda vaevalt pidada tõeliselt plutokraatlikuks Mercedes-Benz 600 klassi autoks.

1986. aasta juuniks oli toodetud vaid 806 eksemplari, millest Prantsusmaal müüdi üle 600. Renault' turundusosakond pidas seda läbikukkumiseks, kuna eeldati, et nad ennustavad paremini huvi sellise auto vastu, eriti välisturgudel.

Autovaruosad AutoPower
Autovaruosad AutoPower

See mudel ei müünud aga mitmel põhjusel hästi, näiteks problemaatilise PRV mootori (Peugeot', Renault' ja Volvo ühisarendus), maitsetu disainistiili, küsitava kvaliteedikontrolli ja ennekõike Renault' ammu kadunud maine tõttu selles segmendis

1983